Mesilaspeenarde kontseptsioon

Mesilaspeenar (Herbaceous Border, Bee Border, English Border) on mitmeaastastest rohtsetest taimedest koosnev suur istutusala, kus nektaririkkad värvikirevad püsililled on kombineeritud kõrreliste ja teiste kohalike liikidega. Nii tekib ökoloogiliselt mitmekesine, kevadest sügiseni õitsev värvikirev oaas. Mesilaspeenraid võib rajada nii klassikaliste peenardena kui ka teid ääristavate servakooslustena, mille vahelt on meeldiv läbi liikuda. 

 

Inglismaa aianduskultuurile omaseid mesilaspeenraid katsetame Putukaväila raames Tallinnas esmakordselt kui üht viisi luua elurikkust  toetavat linnahaljastust selliselt, et see vastaks rohkem klassikalise ilumeelega inimeste ootustele, kui seda teeb lokkav linnaniit. Samuti soovime mesilaspeenarde abil vähendada linnakeskkonnast tulenevaid negatiivseid mõjusid inimestele ja tolmeldajatele.

 

Teaduslikult on tõestatud, et looduslik linnahaljastus mõjub linnainimestele rahustavalt ning vähendab närvilisest tehiskeskkonnast tekkivat stressi. Lopsakate vormidega värvikirevad taimed lisavad keskkonda elamuslikkust ja ilu. Linnaloodus üleüldiselt võimaldab meil loodusega tihedamalt kontaktis olla: näiteks jälgida aastaaegade vaheldumist. Ühtlasi pakuvad mesilaspeenrad väärtuslikku söögilauda ja elupaiku tolmeldajatele.

 

Rajasime mesilaspeenrad 2021. aasta kevadel skeemil näidatud kohtadesse. Need on paigad, kus Putukaväila kergliiklustee ristub tänavatega. Selliselt toimivad mesilaspeenrad Putukaväila väravatena. Piirkonnas jalutavad inimesed tajuvad: "Siin kulgeb Putukaväil!"

Mis eristab mesilaspeenraid nn tavalistest suvel linna rajatavatest lillepeenardest? Et mõista mesilaspeenarde olemust ja tähtsust, tuleb alustada kaugemalt. Inimestel on loomuomane vajadus visuaalse ilu järele. Iluna mõistame me sageli korrastatust. Sama kehtib ka inimeste püüdluste kohta kaunistada end ümbritsevat keskkonda. Kus inimene toimetab, sinna tahetakse luua nn parandatud loodust. Stiihilisi keskkondi, kuhu inimene üldse ei sekku, tunnetatakse linnalises keskkonnas sageli näotu, juhusliku või ebaturvalisena. Oluline on mõista, et püüdlusel luua enda ümber korda, on ka negatiivne pool: inimese poolt loodud, korrastatusel põhinev maastikuarhitektuur on sageli liigivaene ning elurikkuse vaates kasutu. Loodusliku ja korrastatuse vahel tuleks leida hea tasakaal.

 

Kuid põhjuseid, miks me armastame rajada ilupeenraid, on rohkem, kui soovist korda luua. Eesti looduse ilu väljendub tagasihoidlikes, nn murtud toonides. Kohalik keskkond ei paku meile nii suures värvivalikus õiterikkaid rohttaimi, kui on tavaline näiteks Lõuna-Euroopa või Põhja-Ameerika taimestiku puhul. Soovist õiteilu ja värvikirevust enda ümbrusesse juurde luua, on värvikirevad taimed siia kultuurliikidena sisse toodud. Taimi, mis kasvavad mujal maailmas näiteks teeservades ja preeriates looduslikult, kasvatame meie iluaedades.

Putukaväila projekti raames rajatud mesilaspeenrad on rohelahenduste prototüübid, mis võimaldavad meil jälgida tolmeldajasõbralike taimede kasvamist ja linnakeskkonnas hakkamasaamist. Samuti kogume elanike tagasisidet, kas peenrad toovad linnakeskkonda väärtust juurde või mitte ning jälgime, kas ja millised tolmeldajad peenrad üles leiavad.

Mustjõe mesilaspeenra istutusskeem

mesilaspeenarde asukohad-01.jpg

Putukaväila mesilaspeenarde asukohad

Mustjõe mesilaspeenar

Mustjõe mesilaspeenar on kujundatud silmapaistvatest soojades toonides kultuurtaimedest. Kevadel loob meeleolu kollaseõieline metstulp (Tulipa sylvestris). Juunis toob alale leegitsevaid punaseid toone idamagunad (Papaver orientale). Suve edenedes kattuvad mesilaspeenrad päikeseliste päevaliiliate (Hemerocallis lilioasphodelus), särava päevakübara (Rudbeckia fulgida) ja heleeniumitega (Helenium autumnale). Kollase värvi panevad veelgi rohkem särama siniste laikudena siin-seal paiknevad kurerehad (Geranium), metssalveid (Salvia nemorosa), männasmailased (Veronicastrum virginicum) ja amellastrid (Aster amellus).

Mesilaspeenarde ajaloost

Suuremõõtmelised läbi suvehooaja õitsevad püsilillepeenrad muutusid esimest korda populaarseks 18.-19. sajandil viktoriaanlikul Inglismaal. Siis hakati inglise aiakunstis eksponeerima eksootilisi taimi. 19. sajandi lõpus - 20. sajandi alguses populariseeris seda stiili Inglismaal Gertrud Jekyll, ta tegi koostööd William Robinsoniga, kes lisas aiadisainidesse loomulikkust ja looduslikkust (wild gardening, natural gardening). 20. sajandi teises pooles arendasid seda stiili edasi Ameerika maastikuarhitekti ja aedniku tandem Oheme van Sweden The New American Garden nime all. Kuid üks tuntumaid nimesid liigirikaste püsikupeenarde ajaloos on Piet Oudolf, kes alustas oma aiandiga Hollandis 1980. aastatel. Sellest on kasvanud välja praeguseks Euroopas ja Ameerikas populaarseks saanud püsilillede ja kõrreliste kujundused (new perennial movement). 

Eestis on inglise stiili maaletoojaks Reet Palusalu, kes alustas 2004. aastal oma aia rajamist Räpina lähedale. Selleks on ta toonud ja tellinud taimed suuremalt jaolt just Inglismaalt.

Kus on tööjärg? Ülevaade mesilaspeenarde rajamise protsessist: